Berliini botaanikaaia külastus

Nende inglise stiilis väravate juurde jõudmine võttis oma aja ja õnneks on olemas meil tänapäeval nutitelefon, millel on veel interneti eetriaega. Ekraan näitas mitut võimalust, kuidas kohale saab. Kas üks S-bahn, U-bahn ja H ehk buss. Pearaudteejaamast üks kiiremaid teid kohale jõudmiseks ja sealt viaduktide ja betoonide maailmast taimede loomaaeda jõudmiseks. Aega võttis 45 minutit. Berliin on ikka suur ja lai. Vaatasin, et ka jalgratturid kasutavad seda S-bahni ehk viaduktirongi. Numbrite kohta ei hakka siinkohal infot avaldama ja ei ole reisibüroo. Sihtkoha saab igaüks ise sisse toksida kohal olles ja google ka aitab õigel teel. Heakene küll. Jõudsin kohale lõpuks ja maksin oma kolm eurot ära. Berliini kaardiga saab sellist soodukat 50 %. Eelnevalt selle kaardi eest välja käinud 23 eurot ja mis sisaldab ka kaks päeva ühistransporti ABC tsoonides. Kasulik asi, aga aiainimesele ainult botaanikaaed. 

Infotahvel. Kus ja kes? Erinevad osakonnad ja kasvuhoone, mitu varianti, kus saab ennast tunda kuskil Jaapanis või Ameerikas. Loomulikult taimede keskel. Ühes oli isegi Vahemere kallas kasvuhoones.

Oleks nagu kuskile Inglise lossiaeda sattunud. Kui maja lähemalt vaadata, siis ikka sakslaste värk.

 Endast pilt ka. Taamal on mingi katusealune ja sealsed parandustööd.

Selle pildi peal on Põhja-Ameerika järv oma sügisvärvidega. Järgmisel aastal tehakse järvekallas kindlasti korda.

Jäi selgusetuks, kas muld tõstetakse koos kattega mingi auto peale või pannakse see tagasi sinna, kust see tuli.

Meil ollakse fiskarsi brandi usku ja sellist vana labidat paljud näinud polegi. Ega selle ühe augu jaoks mingeid uusi riistu vaja ole. Mõne augu jaoks käib selline labidas küll.

Peenrad kuidagi korrapärasemad ja mõõdetumad Praha botaanikaaiaga võrreldes.

Tegemist ei ole mingi arvutigraafikaga ega pliiatsijoonisega. Kasvuhoonega on tegemist. Mõnikord paneb imestama, kuidas üks suvaline nutiklõps osutub selliseks joonistatud pildiks.

Aiatööks on vajalik võrr. Te lugesite hästi. Sellist pilli müüakse ka Soomes ja tõesti selle mootorivõimsus ei ületa 4kw. Meil võibolla laadale kohviautoks. Itaalias täiesti tavaline ja Saksamaa valitsus hoiab ka küttekuludelt kokku. Üldiselt teed seal botaanikaaias kitsad ja selline väike masin seal õigustatud. Ei pea olema ei tea mis suur traktor. Saksamaa pealinna botaanikaaiale piisab ka võrrist ja vanast labidast. Töö tulemust on näha ja töölisi oli näha.

Nüüd oleme jõudnud kasvuhoonesse sisse. Õigemini Kesk-Euroopa järve põhja. Selline väljapanek.

 Seal vihmametsas andis ikka kõndida. Idee pigem talvel külastamiseks. Väljas oli ilm ikka väga soe.

Kosk ja põrsa suurused kalad.

Begoonia kabinett. Eelnevalt ei olnud vaja koputada. Sai vabalt sisse astuda.

Ega seal kõik nii begoonia ka ei olnud aga midagi oli ka.

Roosa banaan

 

Troopika muutub lõputuks kasvuhoones.

Kanntaimed on seal vägevad, iga nuka peal paistis neid olema.

Kakao peaks selline välja nägema. Kui viidata neile rohelistele suurtele viljadele. Tallinna botaanikaaias pidi ka olema.

 Nende peal ei kõndinud.

 Oleme jõudnud Vahemeremaadele.

Terve suur kasvuhoone oli seda täis topitud. Prahas oli lageda taeva all. Berliinis ka külmem talvel. Isegi 20 miinuskraadi. Praha talved on kuni 10 miinuskraadi.

Vahemeremaade taimestiku nägemiseks saab lunastada Riiast lennupileti kõigest 10 euro eest. Kui labane olla ja turismi hinnakeelt rääkida.

Need on kirsipuud. Pigem ilu. Kevadel võib vägev vaatepilt olla. Jaapani osakond peaks ka siin lähedal olema. 

Siin on näha sellist Jaapani osakonda. Sügisel on palju lehti maha langenud. Taimed on suureks kasvanud. Midagi annab eristada. See on sügise eelis. Suvel on kõik roheline.

Jaapani turistidega siin ei ole tegemist, aga jäi pildile üht teist. Teinekord see pilt oleks ilma nende inimesteta lihtsalt ilus pilt. Sellised kõndijad loovad ikka huvitavaid kujundeid. Nagu näitlejad oleks lavale tulnud. Riietusest loeb välja kaasaegsust, aga see salliga naine meenutab kedagi jalutavat 19 sajandist.

 Mõni hortensia ka ära eksinud sinna aeda. Täpsemalt botaanikaaeda üldse.

 Selline punakam paviljon. Pigem Hiina kui Jaapani stiili. Ilus ikkagi. 

Tegemist on tuhkpuuga.

Paistab, et siingi on lõunamaa maiku puu nati pruuni saanud. Ei tea, mis talle ei sobi. Kardan, et kliima.

Vaade silla pealt, lihtsuse ilu. Sügis on sügis. Kui ikka kaugidamaine aed on vaneks saanud, ei ole ta ei tea mis arvutipilt.

 Alpiaiad on ka siin päris vanad. Nii nad näevad välja kui taimed on vanaks saanud.

 Väga miniatuurne tuhkpuu. 

 Kaua läheb, et sellist tulemust saada. See juba vist sõjaajast.

 Kuskilt mere äärest saaks selliseid silla käsipuid. 

 Selline oja jooksis ka seal alpiaias. Peale paduvihma vägev vaatepilt.

Nüüd vaatame pargi dendroosakonda.

 Läheneme Metasekvoiale.

 See sekvoia on tõeliselt Meta kohe suure algustähega.

Kraanikauss seal suure pealinna botaanikaaias. Miks vana toimivat asja minema visata? Kraani saab ka keerata alles siis, kui oled läbi sõitnud paar tuhat kilomeetrit mööda Ida-Euroopa euroremonditud tualette. Üldiselt sellistes kohtades on fookuses taimed. Samas äratundmisrõõm viib teemast kõrvale.

Putukate hotell. Sellist ikka oma aeda ei paneks. Tekitab segadust ja saab koduks hoopis ei tea kellele. Meil metsas roikaid küll, elagu seal. Seal linnas aga loodust vähe ja asendamatu.

Lillede ja köögiviljade osakond. Kontrastiks mingid füüsalitaolised taimed. Sügisel väike puna ka hulka hallile pildile. Usun, et suvel on seal silme eest kirju.

 Vaade paviljonile. Tagapool dendro osas.

Sellist jändrikku pukspuud kohtasin küll elus esimest korda.

Mägimänd uskuge või mitte.

Rododendronid on siin suured. 

Meilgi tuntud puu ja ka see kus kohas see puu levinud väga nutikalt välja toodud sildi peal.

Nagu näete on lepa areaal maailmas ikka suur ja lai. Kuigi seda leppa Kesk-Euroopas ja Berliinis väga silma ei jäänud. Rohkem pöögid.

Mooruspuu ilus kollane sügisvärv. 

Magnoolia. Mitte kuidagi ei meenu, aga on. Lähemalt vaadata. siis ikkagi mõni pahalane ei ole vahetanud silti. Kevadvaatamiseidee. 

Ei ole rubra ega punane me võime ka siin maas olevaid lehti vaadata. Punasega ei ole siin mitte mingit pistmist. Tegemist on Valge tammega. 

 Ebaküdooniad on siin sellised.

 Oleks pidanud paremini sihtima. Ikka päris suured olid ja pirnikujulised.

 Selline värvide kooslus. Nädal aega tagasi võis olla kindlasti rohkem lehti puu küljes.

 Jätan hüvasti Plaataniga. Mida olen kohanud Austraalias, Ungaris, Tšehhimaal. Nüüd siis Berliinis.

 Tagasivaade okaspuudele. Neid oli seal ikka palju. Järgmine kord kui rohkem aega, vaatan rohkem.

 Selliselt lavendlitega tehtud madal hekk. Paistab ka silmatorkav peale õitsemist. 

 Punane alõtša. Lehed ka sügisel punased. 

Pilt sai natuke ähmane, aga tegemist on roosiga, mis pärineb Taiwanist ja Hiinast. Saab pildi suurendamisel aru. Nii et ei pildistanud mingit madalat küdooniat.

 Olgu Pekingi sirel see.

 Siin ka suurem pilt sellest Hiina pealinna sirelist.

 Kohvik ja olen jõudnud sissepääsu juurde tagasi, et välja pääseda. 

 Käisin ikkagi Berliinis, mitte kusagil Inglismaal. Tundus siiski kuidagi viimane olevat. Neid punaseid telliseid oli seal kõik kohad täis.

Küsisin ka mööduvalt inimeselt, et kuidas metroojaama saab. Miks ta kohe ei öelnud, et mine nelgi tänavale ja keera paremale hortensia tänavale.

Hortensia tänaval hakkas mõni hortensia silma. Neid aedhortensiaid ärge Eestist otsige.

Selline tömbikam viirpuu on siin hekiks. Kaugel paistab äädikapuu. Päris lahe tänavahaljastus oli siin. Metsik natuke. Loodus tuleb ikkagi enda juurde tagasi tuua.

S-bahni peatus. Nimi ka peal, aga botaanikaaiast pidi siia natuke kõndima. Botaanikaaia lähedal on bussipeatus. Järgmine kord tuleb siin maha minna.

Olen jõudnud ööbimiskohta Charlottenburgi linnaossa. Siin on pandud kellegil oliivipuu aknalauale. Tekitab sellise sooja Vahemere tunde. Ilm oli ka soe. Öö läbi oli aken lahti ja ei olnud külm.
Siinkohal on mu päev otsa saanud. Troopiliselt, botaaniliselt, dendroloogiliselt ja kaootiliselt. Ühel heal päeval külastan ka Pankowi botaanikaaeda ehk botaanilist rahvaparki nii nagu seda rahvas kutsub, mis oli teisel pool müüri ida-saksa taimehuviliste meelispaik. Berliini müüri langemisest on möödunud 30 aastat. Sellisele ajale langes minu külaskäik sinna botaanikaaeda. Pankowis jäi käimata ning lääs ja ida jäid seekord kokku liitmata. Kõike ei saa, mida tahad, aga avastused tulevad alles avastades.